Kahekümne teine peatükk - Vigésimo cuarto día: Cumpleaños

Juba päeva algus tõotas kõike muud kui head. Pakitud kott kaalus 30 kg ehk 10 kilo lubatud normist enam, mis tähendas ligi tuhande kroonist ülekaalu tasu loovutamist lennufirmadele. Maha ka ei saanud miskit jätta, suurema osa kaalust moodustas just see tavaar ja tapased mille olin eile kokku ahmanud. 92 trepiastet ja 30 kilone kott olid siis mu tänase hommiku märksõnad. Ja mind rongijaama transportiv buss jäi ka hiljaks. Õnneks käib see linnadevaheline rong, mis mind lennujaama viis, iga poole tunni tagant. See ei jäänud hiljaks. Check-in´is selgus, et minu Kopenhagen-Tallinn lennupiletiga on mingi jama ja pardakaarti mulle Malagast seetõttu ei antud. Maksin oma ülekaalu eest (1100 krooni nagu hiljem pangakontolt vaadates selgus) ja siirdusin turvakontrolli, kus mu kotist eemaldati hobuseraud, mille olin San Ambrosiost suveniiriks saanud. Põhimõtteliselt siis ainus suveniir üldse, mis ma sellelt reisilt kaasa tahtsin võtta. Irooniline seegi, et õnne sümbol mu omaenda sünnipäeval mu käsipagasist konfiskeeriti. No ei olnud mul ka kogu selles solvumises tahtmist seda deklareerima minna. Ja mis mõttega, kui hea tahtmise juures oleksin saanud Sterlingu pilooti sellega kõige ootamatumal hetkel rünnata ka siis, kui see pisut roostes raud deklareeritud oleks..

Kopenhagenisse jõudsime vastutuule tõttu hilinemisega. Tallinnasse sõidu pardakaart ootas mind transfeerimise keskuses, sellega mingit jama ei olnudki. Tallinna lennuni jäi 4 tundi aega, mille sisustasin saabunud õnnitluste vastuvõtmise, lennujaama pizza degusteerimise ja Skype´i saldo abil Internetis surfamisega. Veider värk aga „free public wifi“ eest tuli siiski tasuda ja suht soodsa võimaluse pakkus mulle Skype, mille arvel mul mõned kümned eurod mingist vanast ajast vedelesid. Tegelikult lendas aeg ruttu. Estonian Airi lendu teenindasid, võiks isegi öelda, et meelelahutasid kaks väga reipa ja lõbusa olemisega stjuuartit. Lennukile sisenedes tuli neilt sõbralik „hei“ ja hiljem käristasid nad mulle ka kokakoola välja põhjendusega, et ei viitsi ega raatsi nii ilusalt tüdrukult raha küsida. Estonian Air teenis mu silmis kohe mitu pügalat punkte selle lennuga päris kindlasti. Aga nagu elus ikka, käibki kõik üles-alla ja kogu mu hea tuju sadas sajaga vastu maad kodujaamas, kui ma oma pagasit lindilt kätte ei leidnud, sest see olla lihtsalt Sterlingu, ehk siis selle firma kätte jäänud, kes mult tuhat raha ülekaalu eest kooris. Marko oli suurte silmadega mul vastas, kui ma ootesaali suht käed taskus saabusin. Vot selline sünnipäev ja muidu ülivinge puhkuse lõpp siis seekord :)

Pagasi sain kätte kolmapäeva hommikul. Kotti sulgev lukk oli läbi saetud ja miskit oli mu tavaari hulgast kadunud. Suures rõõmus, et isegi mu „Tinto de Verano“ pudel oli terve ega peale tulist loopimist isegi lekkima ei olnud hakanud, ei suutnud ma tuvastada, mis mul kotist konfiskeeritud oli. Loodetavasti ei midagi olulist siis...

Sedapuhku siis selline reis. Pilte sellest reisist saab vaadata mu fotoalbumist. Mõned viletsakvaliteediga videod leiab siit. Ühtlasi lubasin ma teile oma Jerezi Ratsakunstikoolis nähtud etendusest tehtud mõne video netist leida ja sellise video siis ka juutuubist leidsin. Ka järgmised puhkusereisi mõtted on juba idanemas. Kindlasti on mõni järgmistest reisidest jälle seotud hobustega, vihjetena saan ehk jagada järgmiseid ahvatlevaid ideid nagu „Hobulausumise koolitus Tracy James´iga“ või safari hobustel Lõuna-Aafrikas ;)

Ja lõpetuseks - mul nii hea meel, et leidsid aega mu päevikut lugeda ja kõiki neid vähem ja veel rohkem rõõmsaid hetki ning emotsioone minuga selle blogi vahendusel jagada. Uute virtuaalsete kohtumisteni järgmisel korral, kui ma jälle maailma avastama ja uusi elamusi hankima lähen :) Aga võib-olla ka varem, kui mul inspiratsiooni tuhin peale tuleb ja ma siia blogisse taaskord hobuseteemalisi mõtteid üles kirjutama asun. Kunagi ei või teada, mis üllatusi elul sulle argipäevadesse varutud on. Seega – lugemiseni!

Kahekümne esimene peatükk - Veinte segundos y vigésimos terceros días: Sábado y Domingo

Eelneval kolmel nädalal aset leidnud sündmustega võrreldes viimastel mu puhkuse päevadel midagi väga pöörast ei juhtunud, seega võtan need kaks päeva siia ühte päeviku postitusse kokku.

Laupäeva hommik algas pakkimise ja koristamisega. Caroline rõhutas eile mitu korda, et enese järel tuleb tuba järgmiste töölaagerdajate jaoks korda teha ja põrandad läikima moppida. Teades tema detailides nuhkimise vajadust, andsin endast kraamimisel parima. Selle kolme nädala jooksul olin ma muude heade asjade hulgas õppinud väga täpselt aega planeerima ja mitte hilinema. Kui ma päris elus olen harjunud akadeemilise 10 minutilise hilinemisega siis selles töölaagris olin ma alati 5 minutit varem valmis kui vaja. Nii ka sel hommikul. Emma ja Linda jõudsid just siis siestale, kui ma oma tavaari esikusse lohistasin. Nemad lõpetavad oma „working holiday“ ka töiselt nagu mina. Linda peika Geoff, kes veetis Barbates 12 päeva, lõpetab ka täna oma puhkuse ja lendab Malagast tagasi Inglismaale. Algselt oli mul plaan seigelda bussidega Barbatest läbi Algecirase Fuengilolasse aga taaskord rõõmustas mind kokkusattumus, et Geoff just sel päeval Malagasse sõidab ja mind lahkesti nõus kaasa võtma on. Meie sõit Fuengirolasse möödus pööraselt kiiresti tänu kõikvõimalikele teemadele, mis sel teekonnal meil räägitud sai. Muuhulgas ei jõudnud Geoff ära imestada meie kannatlikkust Caroline´iga suheldes. Ütles, et tema oleks selle fuuria kohe alguses paika pannud või siis üldse kogu ratsalaagrist loobunud. Aga ta ei tea tegelikult, kuidas me Emma ja Lindaga tegelikult kogu teema naljaks lõpuks suutsime pöörata ja nii kummaline, kui see ka praegu mulle enesele ei tundu, kogu teema lihtsalt teisest kõrvast välja lasta enne, kui see närvikavas peatust tehes kuidagi hinge kraapima jõudis hakata. Me keegi ei võtnud lihtsalt seda kõike isiklikult, me võtsime Caroline´i sellisena nagu ta on. Kahtlane, kas ta tõesti iseennast ja kogu elu sellisena naudib, kui kahejalgsetele pidevalt ja põhjendamatult sitasti ütleb aga meie ei pea tema pärast oma arusaamisi analüüsima ega mingile järelduselegi jõudma. Las olla. Minu jaoks oli see puhkus apsoluutselt kindlalt viimase aja kõige vingem, vaheldse- ja kogemusterikkam puhkus ja ma ei saa ilmselt sellest veel päris tükk aega kuidagi üle nii, et ma selle peale ei mõtleks ja toredaid hetki ei meenutaks.

Geoff´iga jõudsime Fuengirolasse planeeritust nii piisavalt palju varem, et kutsusin ta ema juurde kohvile. Ta kiitis ema väikest, hubast ja toreda elamist ja kirjeldas nende maja Londoni lähistel ja ütles, et oleks väga solvunud, kui ma neile sinna kunagi külla ei läheks. Ma arvan, et ma lähen, sest see ei olnud Inglaslik viisakuskutse vaid siiras ja sõbralik küllakutse. Nel kõnnivad ka hobused tagaaias. Rohkem polegi vaja mind motveerida ;) Kohvid joodud, lubasin kaks päeva Geoffile kaasa tunda selle pärast, et ta tatisesse Londonisse ja argiellu peagi maandub ja kutsusin teda üles vastukaastundele alates esmaspäevast, kui ma viiekraadises Tallinnas maandun. Ta oli selle diiliga päri :)

Õhtupoolikul läksime emaga alla Pacose külla pizzat sööma. Pizza ja väga mõnusa veini kõrvale liitus ka empsi hea sõber Pepe, kes meile teisegi pudeli välja käristas. Magama saime planeeritust hiljem ja ja järgmine hommik venis meil poolde päeva. Pühapäeval on kaubandus Hispaanias suht-koht väljasurnud, mõned „hiinakad“ ja rannaäärsed poed olid siiski avatud, kus sain sõbrantsidele nipet-näpet kingitusi ja töökaaslastele tapaseid osta. Lõunasöögi koha valik langes sadamas olevale kalarestoranile, kus tellisime „Fritura Malaguena“, eestikeeli „Kalavaliku“ mis koosnes kõikvõimalikest kaladest ja söödavatest mere-elukatest. Selle kolme nädala jooksul ei ole ma söönud mitte ühte tükki liha ja usun, et selle aja jooksul olen ma oma aastase fosfori vajaduse kindlasti täis saanud ja pole välistatud, et pimeduses nüüd helendan.

Koduteel tegime traditsioonilise pitstopi „Kirikubaaris“. See mõnus tänavakohvik on meie vaieldamatu lemmik siin Fuengirolas, sest me oleme emaga seal lihtsalt persona gratad, kellelt hoolimata tellitud veini kogusest ei küsita kunagi rohkem kui „uno euro“ :) Sergioga, ehk baari omaniku pojaga, kes seal baarmeni ametit peab, oli üle mitme aasta jälle tore näha ja kallistada :) Teel koju võttis amigo Pepe meid jälle rajalt maha ja taris meid Sorrentosse veinile. Plaanidest varem tudile minna ei tulnud taaskord miskit välja ja pakkimised otsustasin ka hommikuks jätta.

Kahekümnes peatükk - Veinte primer día: Viernes

Tea, kas see teeb puhkuselt argiellu tagasipöördumise lihtsamaks ja valutumaks, kui puhkamise viimastel päevadel tundub, et lõviosa asju sul viltu veab? No paar päeva on siiski veel puhkuse lõpuni jäänud, seega ehk on siiski veel vara rõõmustada ;)

Rutiinsete hommikutöödega farmis ühelpool, tegime puhtaks ja korda kõik ratsavarustuse ja sadulad, mis tundus seda suurpuhastust ja kohendamist sajandeid oodanud olevat. Tööhoos sain ka teada, et sadulaseep, mida me valjaste seepimiseks kasutame, ei ole midagi muud kui glütseriin, mida on segatud tavalise piimaga, et see oleks kasutamiseks piisavalt pehme. Seda ma imestasin, et kuidas ükski mu küüs selle karmi rassimise käigus pooleks pole läinud – sadulaseepi soovitan ma kõigile, kellel küünte murenemisega ja karedate kätega probleeme on. Hiljem nägin korraks ka naeratavat Caroline, kes mainis, et seda tööd pole tõepoolest vist mitu aastat tehtud. Siestale sõites nägin üle hulga aja jälle toredat Caroline´i, võimalik, et proovib mu viimasel tööpäeval siis enesest tavapärasest ilusamat mälupilti mulle jätta. Uurisin ka, kas ta teab midagi Tracy James´ist ehk naisest, kes Hispaanias hobulausumisega tegeleb ja et kas ta soovitaks mul sinna praktikale minna. Nende soovituste osas jäi ta aga väga napisõnaliseks. No aravata oli ka, et ta vaimustusest just põlema ei süttinud, kui ma teatasin, et konkurendi juurde järgmist puhkust veetma plaanin minna. Samas polnud ju ka väga põhjust erilise vaimustusega seda töölaagrit taevani kiita ja siia kindlasti kunagi tagasi lubada tulla. Ehk oleks mingi väike võimalus selleks, kui Caroline meid kõiki üllatada oleks suutnud ning täna töölaagri viimasele rannagalopile koos teiste külalistega lubanud aga tema reegleid ei suuda isegi ta ise kunagi muuta, isegi siis mitte kui ta vist väga ka tahaks. Ja tänane päev tõestas, et see maksis talle ebameeldivalt kätte. Kui Steve külalistega tagasi farmi jõudis ja me seal hobuseid lahti pakkisime, sattusin ma kogemata ebameeldivat vestlust pealt kuulama, kui ma samal ajal Tio Pepe sidemete lahtikerimisega paar boksikohta edasi pusisin ja nad minu lähedalolekut lihtsalt ei märganud. Keegi eelmise nädala külalistest oli Stevele helistanud ja ilmselt tänanud väga vinge kogemuse eest ja siis muuhulgas ka maininud, et kogu rahulolu suutis ära rikkuda Caroline oma sapiste märkustega ning vägagi olla häirinud see, et tallitüdrukuitega äärmiselt halvasti siin käitutakse. Võimalik, et see oli John, kes eelmisel nädalal Caroline´i käest võtta sai selle eest, et ta lihtsalt vales kohas seisis ja Caroline´i närvi ajas. Aga võis ka olla keegi teine, sest paljud külalised on küsinud, et kuidas me sellise psühhoterrori all kolm nädalat vastu peame. Seega paistab see nähtavasti ikka päris korralikult ka väljapoole ja teeb kogu õhkkonna ebameeldivaks. Caroline püüdis ennast muidugi õigustama hakata aga siis tuli Emma sadulate järele ja nad lõpetasid oma vestluse sel teemal. Ühesõnaga tundub, et väikesele anglo-hispaania kodusõjale oleme siin ka põhjust andnud, on ikka kaader küll, onju ;) Igatahes lõppes mu viimane tööpäev ligi tunni võrra varem ja hiline pärastlõuna sai loomulikult Barbate rannamõnusid nautides veedetud.

Üheksateistkümnes peatükk - Vigésimo día: Jueves

Õhtul ei tulnud pikalt und. Mõte mis pidevalt Tallinna kodu ja sealsete inimeste ning San Ambrosio farmi hobuste vahet pendeldas, ei lasknud mul pikalt uinuda. Ja ärkvel olin ma ka enne äratuskella. Täna on eelviimane tööpäev nende hobustega, kes on kahe ja poole nädalaga mu väga headeks sõpradeks saanud. Erinevalt esimese töönädala vembutamistest on kõik täna väga koostööaltilt minu toimetamisi nõus takseerima ja kabjad pistetakse puhastamiseks mulle hommikuti juba küsimata pihku. Ka äärmiselt tundliku nahaga Cortijera kes tavaliselt veiderdab tüütult iga harjatõmbe peale, on tänaseks saanud toreda harjumuse ennast vastu mind hõõruda nagu sügamisealdis kassipoeg. Pisut imestama pani ka täna hommikul mind see, et muidu nii kiivalt igast rutiinist kinni pidav Caroline paigutas hobused täiesti ümber, boksikohtadele, kus minu ajal mitte ükski hobustest varem polnud olnud. See muidugi ajas pabistava Linda täitsa sassi, kuna talle pole hobuste nimed ikka veel meelde jäänud. Minul sellega enam muret ei ole. Ainult Plata ja Caramela lähevad aegajalt sassi sest nad on tõesti väga sarnased hobused. Teised 14 on aga nägupidi tuttavad :)

Tänu eilsele streigile jäid ära ka pooled lennud Malagasse (ilmselt polnud tööl ka ühtegi lennujuhti ega pagasi vedajat, kes neid lende siin maal vastu oleks võtnud) ja neljast ratsapuhkusele broneerinud külalisest jõudis kohale vaid üks. Seega täna hommikul oli vaja valmis panna vaid 6 hobust tavapärase 10 asemel ja töö lendas meil ludinal. Kui muidu oleme me ikka ajahädas olnud, siis tänahommikul jõudsin ma isegi 3 sadulat ära puhastada ja sisse seebitada. Ja ühe meie kubjase vihapurske hoidsin eos ära sellega, et Linda oli kogemata hobuste söögimollid segi ajanud ja ma sättisin nad kenasti sinna, kuhu vaja enne kui Caroline segaduse avastanud oleks.

Muude heade asjade hulgas, mille ma Caroline´ilt üle olen võtnud on ka rutiini armastama õppimine. Üldiselt on süsteemsus ja rutiin mu iseloomule omased, tihtipeale aga tahad ikka vaheldust ja siis keerad kõik peapeale. Kolme nädalaga olen aga selle elustiiliga niivõrd harjunud, et tõenäoliselt hakkan kodus sellest alguses veidi ka puudust tundma. Seni kuni oma elu seal siis jälle vanasse rütmi tagasi saan. Ja inglastega kõik see aeg koos olles õpid ka inglise keeles mõtlema ja nende harjumusi üle võtma. Tänase lõunapausi ajal sõin ma nagu tõeline endast lugupidav inglane praemuna peekoniga ja jõin tassi piimaga teed selle kõrvale. Ja nagu harjumuseks saanud, studeerisin vanu Horse & Rider ajakirju selle traditsiooni kõrvale. Tänane lektüür oli taaskord äärmiselt põnev – artikkel sellest, kuidas Monty Roberts Inglismaad külastas ja mida kõike tema esinemiste ajal seal hobuseinimestele õpetati. Monty Roberts on üks nendest maailmakuulsatest hobulausujatest, kes on teinud väga tõhusat tööd probleemsete hobustega aga eelkõige siis aidanud inimestel hobustest aru saama ehk siis aidanu luua sildu inimese ja hobuse vahelises kommunikatsioonis. Umbes samasugune imemees nagu Cesar Millan on seda teinud koerte ja inimestega. Võimalik, et raamatu „Hobulausuja“ autor on saanud inspiratsiooni just selle mehe tegudest oma raamatu kirjutamisel. Lisaks muudele tõeliselt vajalikele nõuannetele räägiti artiklis ka erinevatest metallidest valmistatud suulistest ning milliseid soovitas maailmahobusemees pigem eelistada tavalistele terasest suulistele.

Tänane õhtune töövahetus oli taaskord rutiinne ja peale seda leidsin lõpuks mahti ka Internetist läbi astuda, viimased postitused blogisse lisada ja ka uudistega kodumaalt ennast kurssi viia. Eks see tagasi reaalsusesse adapteerumine võtab üksjagu aega ja kannatlikkust nagu ikka peale pikemaid puhkuseid aga et see kukkumine võimalikult pehme oleks, siis peab seda reaalsust pisut enne puhkuse lõppu juba nuusutama hakkama. Kui nüüd päris aus olla, siis mõningane masendus tahtis peale tulla küll, kui meie online ajalehtede veergudel ikka pigem negatiivseid uudiseid kajastatakse, sekka mõni halenaljakas lugu vast ka aga üldpilt siiski pigem kole kui tore. Eks seda adubki rohkem siis, kui oled 3 nädalat meediakanaliteta hakkama saanud ja avastad et nii on päris stressivaba elada. Inimeseloom on ju eneselegi vahel üllatuseks vägagi kohanemisevõimeline ;)

Linda ja tema peika Geoff, kes on Barbates puhanud eelmise nädala teisipäevast alates, kutsusid meid Emmaga õhtul Venta Luis´i õhtusöögile. Mingil müstilisel põhjusel oli meie lemmik pubi aga suletud ja pidime Barbates mõne alternatiivi asemele leidma. See osutus aga pööraselt keeruliseks ülesandeks. Vaid mõned üksikud restoranid olid avatud ja mitte ükski neist ei ahvatlenud meie näljast seltskonda sinna sisse astuma. Mõni päev tagasi töölt koju sõites küsisin Caroline´ilt tema lemmik restorani kohta ja tema soovitas mulle Estrella Polar´it ehk siis eestikeeli Põhjatähe nimelist restorani. See oli avatud ehkki ka rahvast tühi. Asi lihtsalt selles, et 30. septembril on suvehooaeg Lõuna Hispaania rannakuurortlinnades lootusetult otsa saanud ja ka toitlustusasutused on ennast koomale tõmmanud. Ei kujuta ette, kuidas nad talveperioodi üle elavad, kui ikka üldse bisnist ei tee. Igatahes võtsime „põhjanaelas“ kohad sisse ja unise olemisega kelner suutis meile isegi inglise keelse menuu peale pikka otsimist tuua. Tellimusega ühelpool palusime pika ootamise peale tühjaks saanud tapase taldriku ja saiakausi täiendust, mida paraku ei tehtud. Pool tundi peale meie saabumist tuli õhtusöögile veel teinegi noorte seltskond, kes kõike märke jälgides olid kelneri semud. Nemad igatahes said oma ninaesise enne meid kätte, mis tähendas seda et vähemalt minu praad oli saabumise hetkeks leigemast veelgi jahedam. Kaalusin, kas saata see tagasi ja kannatada uue ootel veel tund aega tühja kõhtu aga loobusin sellest mõttest ning vintsutasin pliidiserval serveerimist oodates ära jahtunud ja veidra nimega kala siiski omale sisse. Ühesõnaga kolme nädala jooksul kõige halvem õhtusöögi kogemus üldse ja tundub kui needus aga paraku peab siiski mainima, et see oli Caroline´i soovitatud köök ;) Aga taaskord kompenseeris, sedakorda kulinaarse läbikukkumise äärmiselt tore seltskond. Kirusime oma tööandjat, rääkisin neile meie rahvusroogadest (very worst ja kama kõlas neile ahvatlevalt küll ;) ja kutsusin kõiki meie eksootilisele maale külla. Isegi plaan on mul valmis, kuhu ratsataludesse neid tassida ja majutada. Kõik lubasid rõõmuga tulla. Väga loodan, et oma lubadust peavad ka. Ja mina saan siis minna Yorkshire ja Londoni lähistele vastukülla ja ratsutama.

Tagatipuks kobisin ma korraliku kõhuvaluga magama ja vähkresin taaskord hommikuäratuseni.

Kaheksateistkümnes peatükk - Diecinueveavo día: Miércoles

Internetti minemisega läks täna jälle metsa, sest enamus teenindavast personalist üle kogu Hispaania on otsustanud täna 24 tundi streikida selle vastu, et valitsus kõikvõimalikke makse kergitada kavatseb ja nii on enamus müügiasutusi täna hoopis suletud. Tea kuidas selle solidaarsusega siin maal on aga mõned rannabaarid lõikavad sellest igatahes päris korralikku kasumit, kui need mõned avatud plääzipubid olid üsna puupüsti rahvast pungil. Minu vifi-baar aga streikis koos teistega ja nii ei saanud ma ka täna oma järjekordset päeviku sissekannet blogisse lisada. Päris hirmuäratavalt mahajäätud linn tundus see väike ja muidu rõõmsa olemisega Barbate mulle täna. Metallist luugid enamustele akendele ette tõmmatud ja vaid koerad nuuskisid tänavatel ringi ja ajasid omi asju.

Selle nädala külalised kutsusid meid Emmaga täna oma hotelli rõdule piknikule. Me mõlemad Emmaga leidsime, et kui see on 3-tärni hotell, kus meie ratsapuhkuse külalised elavad, siis meie apartemendile annaks hindeks pigem -2. See Adiafa hotell on tõesti vinge ja moodne elamisepesa ja pisut isegi ei sobi siia agulilinna konteksti. Siin tundub kõik kuidagi metsik ja karvane ja midagi nii fancy´t nagu ei oska isegi siinsest hotellist oodata. Aga piknik oli vahetult mõnus ja taaskord sain ma tõdeda, kui vahvad hobuseinimesed on. Kim on sellest seltskonnast vist kõige vanem, ehk nii minuvanune või pisut rohkem. Fantaasiapuhkusel on ta juba kolmandat korda ja sattus siia tänu oma õpilastele, kellele ta ülikoolis loenguid peab. See tuletas mulle meelde ühte lektorit, kes mulle kunagi Riias projektijuhtimise koolitust tegi. Hallollus muidugi ei suuda hetkel ta nime enam meenutada aidata. Igatahes, see kena naisterahvas oli pärit Austraaliast ja ka hobuseinimene ning alati kui ta oma koolitusega kuhugile reisis, proovis ta hotelli broneerides välja luurata kohalikud ratsatalud, kus maastikul ratsutamise teenust pakutakse. Ja nii olla ta Jurmala lähistel ühe vahva koha leidnudki ja nautis õhtuti Läti hobuseid ja sealset loodust.

Teised meie selle nädala tüdrukud on ilmselt kõik 20-ringis või veelgi nooremad. Emma leidis omale ka kaks uut ratsutamise kaaslast, kes elavad üsna tema kodulinna Yorkshire lähedal. Selleks siis tulebki tulla Hispaaniasse, et koduküla tüdrukud üles leida ;) Keeratava kaanega konservipurgi avamise võistlusel sain jälle särada ja nemad said oma teadmiste pagasisse hulka uut informatsiooni meie väikese Eestimaa kohta. Ja nii üks vahva pärastlõuna taaskord suurepäraste inimeste seltsis veedetud sai.

Peale piknikku kobisime Emmaga randa. Vesi oli täna pisut külmem aga ilm selle võrra jälle eilsest soojem, seega sai ookeanis ennast leotatud päris hulk aega. Ja siis tegin ma veidi uurimustööd, miks Hispaania lapsed kunagi rannas ei jonni. Võimalik, et nad seda kodus ka ei tee aga no tõepoolest, päris veider tundub, et need lapsed kõik nii rõõmsameelsed ja hämmastavalt sõnakuulelikud tunduvad olevat. Meie lähedal võttis oma pärastlõunaseid päikesevanne päris mitu väikeste rüblikutega perekonda. Ühe pere väike pliks püüdis oma mõnulevate vanemate tähelepanu tõmmata neid mõnda aega liivaga pildudes. Vaatasin päris huviga, kuidas isa liivaseid silmi hõõrudes oma väikesele huligaanile midagi asjalikult seletada üritas ja peagi leidis perekond, et nii tore on selle tegevusega ühelepoole saada nii, et kõik kolmekesi hoopis merre läksid. Ja ei mingit riidlemist ega mõtetut manitsemist ja mõne aja pärast tegi plika rahus liivakooke ja vanemad said rahus oma mõnude juurde tagasi pöörduda. Teises peres oli kaks poissi, üks nii umbes kolmene, teine juba algklassi tegelane. Väiksem vedas korraks suu kriipsuks, kui venna temaga enam jalgpalli taguda ei viitsinud. Selle asemel, et väikevend kuupeale oma tahtmistega saata, leidis poiss kohe uue tegevuse ja peagi olid vennad päris vinge liivakindluse enesele ümber ehitanud. Lühike kokkuvõte mu tänasest rannaobservatsioonist – hispaania lapsed ei nuta ega jonni sellepärast, et nendega tegeletakse ega jääta omapäi mossitama lootes, et küll varsti üle läheb. Nendega arvestatakse ja riidlemise asemel leitakse lihtsalt mõni alternatiivne tegevus igavaks läinud eelmisele. Ehk on väike panus ka päikesel ja siinsel kliimal, et see rahvas on nii sõbralik, arvestav, viisakas ja naeratav, võta sa kinni aga pereväärtused tunduvad miskipärast siin küll pisut rohkem paigas olevat vastupidiselt seal Soome lahe ääres olevatel vahmiilidel. On meil ju üsna tavaline, et väikelapsed pigem koju vanavanemate kantseldada jäätakse, kui puhkusereisidele ennast laadima minnakse. Miks see nii on? Ons see siis tõesti nii, et lastega koos puhata polegi võimalik või? Eks ma üldistan nüüd ka veidi ja ehk teen liiga vägagi perepuhkuse poolt olevatele aga natuke on seda enesekesksust vist ikka rohkem eestlases kui hispaanlases küll.

Üks hispaanlaseid iseloomustav seik mahtus veel tänasesse. Lidl´is hommikusöögi varusid täiendades jälgisin ma salamisi perekonda, kes käte vehkides ja üsna häälekalt vorstileti juures millegi üle vaidlesid. Naine vehkis sink käes ja mees proovis sellega mitte pihta saada. Noh nagu tõeline emotsioonidest ülevoolav peretüli tundus või nii. Aga ainus, kes nii arvas, oli Hispaania „säästukasse“ sattunud eestlane. Sest sink rändas peagi riiulisse tagasi ja perekond liikles oma ostukäru järgmisesse osakonda lükates sellise stoilise rahuga edasi just nagu poleks hetk tagasi mitte midagi juhtunud. Ilmselt oli teema lihtsalt selles, et singivarusid polnud vaja perel täna täiendada...

Seitsmeteistkümnes peatükk - Décimo octavo día: Martes

Jiihaaa – jälle on käes rannagalopi päev! Sel nädalal on meil töötamise ja ratsutamise graafik jälle teistmoodi sätitud ja täna oli mul jälle kella kuuene ärkamine, et hommikuse vahetuse farmis tööd teha. Hobused kasitud ja sadulas, ronisime kõik rõõmsalt ka meie kolm töömesilast neile selga, et siis hilise pärastlõunani Barbate küljeall olevas rannas tuhatnelja kihutada ja lainetes pläterdada. Eile ja täna sõitsin ma hobusega, kelle nimi on Romero. Farmi hobuseid tutvustavas bukletis on tema kohta kirjutatud nii: Sündinud 7. Märtsil 1999. Sümpaatse olemisega helekõrb (bright bay) Hispano Araabia ruun. Farmis olnud 2 ja pool aastat. Käitub väljakutsuvalt nagu ulakas koolipoiss ja pidevalt on tal mõni vingerpuss varuks . Tõeline karja juht. Alati esimene, kes karjamaalt koplisse jõuab ja viimane, kes karjamaale läheb. No ma nüüd ei tea, kes selle kirjeldusega küll maha on saanud... Romero on minuga tõeline härrasmees, mitte mingi vingerpusiv koolipoiss. Ja kahest päevast täiesti piisas, et temasse tõeliselt kiinduda. No tõeline Romeo noh! Puhkepausi ajal jõi mul peost vett ja tänutäheks naksas hellalt mind õlast. Metsagaloppide ajal peab teiste hobustega kenasti vahet ega veiderda nii nagu meil seal mõni eriti peast araablane. Ja mis mõttes karjajuht? Tõeline romantikust sadulakandja on, kes hea meelega jääb grupist hoopis maha, nuusutab põõsaid ja naudib lihtsalt mõnusat olemist. Või mõjusin mina talle kuidagi rahustavalt ja hüpnotiseerivalt, et tema käitumine ikka väga teistsugune tundus, kui kirjelduses sellest räägitakse, pagan seda teab. Üldjoontes on nad muidugi kõik väga lollikindlad turistihobused aga eks neilgi on omad tujud ja hierarhias koha eest võitlemised. Kui ma siin päevikus aegajalt ikka Caroline´i käitumist kirunud olen, siis ühes asjas ma suudan teda küll nii mõnelegi mulle teadaolevale hobuseomanikule eeskujuks tuua – lisaks väga sihikindlalt ja süsteemselt igapäeva rutiinist (hobustele on rutiin ja kellaaegadest kinni pidamine väga oluline) kinni pidav naine on tõenäoliselt võimeline ilma pikema jututa kahejalgsele pasunasse andma aga hobuseid ta jumaldab ja hoolitseb nende eest tunduvalt paremini kui enese eest. Tõesõna, ma esimesel päeval sain ta käest päris valusalt tutistada ja seda oli vaja selleks, et ma aru saaksin, mida tunneb hobune, kellele on lakk valjaste vahele kinni jäänud. Ja kui mõni hobune on kuidagi ülemeelik või saab mõne tõelise jamaga hakkama, siis erinevalt „jalaga makku“ stiilis looma taltsutamisest kasutab tema pigem oma kriiskavat häält, mille mõjul justkui võluväel loom enam tujutseda väga ei viitsigi. Üsna hämmastav. Samas - selle kriiskamise peale lõpetan ka mina tavaliselt igasuguse tegevuse, mis ei ole kuidagi seotud tallitöödega. Ühesõnaga, jutu resümee – selle hobusenaise tähtsuse püramiidis on hobustel tunduvalt kõrgemad reitingud kui kahejalgsed enesele seda lubada võiksid. Empaatiline mõtlemisvõime on tal ka päris kindlasti olemas aga seda kasutab ta ainult hobustega suheldes. Talliabilised on tema jaoks rumalad robotid, kes teevad asju valesti ka siis, kui need on õigesti tehtud. Ja ta arvab, et võib seda enesele ka lubada, sest nende hobused ja sedasorti ratsaturism on kuuldavasti tõeliselt unikaalne teenus Hispaanias. Ses mõttes, et teised hobuturismi pakkuvad ettevõtted käivad turistidega lihtsalt metsas jalutamas, sarnast rannas ja firebrake´idel võidukihutamist keegi naljalt siin korraldada ei riski. Seda juttu kuulsin ma siis inimestelt, kes on ka mujal Hispaanias ratsutamas käinud. Ja nii Caroline ilmselt väga ei viitsigi elementaarse viisakuse pingutada, mida eelkõige range etiketi järgi kasvatatud rahvuskaaslased temalt vägagi ootavad. Samuti ei tea see naine nii olulisest teeninduskultuurist ka mitte tuhkagi. Ma arvan, et ses suhtes Hispaania elu talle pigem rohkem sobibki, et siin ei ole vaja ennast koormata esteetilise mõtlemisega ega etiketi reegleid sellel maal nii kõrgelt ei järgita kui Inglismaal.

Ah kurja, aitab ehk ka Caroline´i kirumisest. Selle teema lõpetuseks ütlen ma ehk veel niipalju, et nii mõndagi olen ma sellelt naiselt siin õppinud ja kõrvataha pannud ning selle eest talle äärmiselt tänulik ka olen.

Tänase päeva lõppu veel üks naljakas avastus. Kui Steve meid liivaribale galoppima viib, siis enne ta selgitab, milleks täpselt inimesed hobuste seljas valmis olema peavad – mitu hobusepikkust kahe hobuse vahele peab jätma, kes esimestena kiirematel hobustel startima peavad, millised hobused milliste veidrustega võivad hakkama saada jne.. Seletamise käigus räägib ta pidevalt mingitest firebrake´idest ja mina siis ei saanud kaks nädalat aru, mis piknikukohtadest ta meile kogu aeg jahub. Noh, et kus saab teha tuld (fire) ja jalgu puhata (have a brake). Ja siis plahvatas mulle kolmanda ratsutamise nädala alguses, et need liivaribad ongi firebrake´id ehk liivaga kaetud metsasihid selleks, et metsatulekahjude puhul tulele piiri saaks panna. No ikka täitsa blondiin, onju :*)

Homme on vaba päev ja kuna ma olen terve nädala netiühenduseta olnud (vahepeal polnud võimalust Cafe Galleria WIFI´sse minna ja ühtlasi oli ka päris lõdvestav sellest interneedusest veidi eemal olla) siis pean ma vist maha rahustama need, kellele ma olen põhjustanud mõningast närvikõdi seoses blogi täiendavate sissekannete puudumisega ja kes on ehk jõudnud arvama hakata, et ilmselt on see plika suures hasardis ennast lihtsalt mõnel rannal sodiks galoppinud. Ma väga armastan teid, kes te minu pärast muretsema olite jõudnud hakata aga tegelikkuses olen ma vägagi elus ja tervem kui ei kunagi varem ning ühtlasi ka vabandan nende ees, kes nüüd tavapärasest pisut rohkem oma aega mu päevikuga veetma peavad.

Kuueteistkümnes peatükk - Decimoséptimo día: Lunes

Uus nädal, uued külalised, uued hetked ja emotsioonid. Ja ma tõepoolest hakkan endale ka juba pisut veidrana oma rutiinseks muutunud eufoorias tunduma aga pean ikkagi ütlema – täna oli taaskord väga suurepärane päev. Nii mitmekesist päeva, see tähendab tegelikult täiesti tavapärast argipuhkusepäeva vist ei ole selle aja jooksul olnudki. Hommikust hilise pärastlõunani ratsutamine, siis Venta Luis´is külalistega lõunasöök, siis paar tundi farmis tööd hobustega, siis paar tundi Barbate rannas vedelemist ja raamatu lugemist ja õhtul traditsiooniline päeva kokkuvõttev blogimine. Mary Poppinsit tsiteerides on tõepoolest igas töös alati üks suhkrutükk, mis teeb mõrumagi pipratera magusaks. Ehk teisisõnu – suhkurt on nende nädalatega kogunenud juba nii piisavalt palju, et ühelgi pipral pole enam vähimatki võimalust seda tööpuhkust kuidagi nässu keerata :)